Kõik meie kuus utte poegisid sel aastal kaksikud. Saime rõõmustada hoolsate esmapoegijate üle ja samas ka kogeda erinevaid variatsioone teemal “hülgab ühe talledest”, sekka üks huvitav surnultsündide juhtum. Üldiselt läks poegimine sujuvalt – polnud ühtki väärasendit ega ühtki emakate-tuppede väljalangemist. Poegimisabi tuli anda ainult ühele utele seoses väga suure tallega.

Kerged esmapoegimised “nagu reklaamis”

Esimesena poegisid kolm noort ristandutte, kes meil sündisid kaks aastat tagasi (eesti valgepealist tõugu uttede ja 50% lleyni / 25% arles meriino jäära ristamise tulemusel) ja kes nüüd esimest korda tiined olid (eelmisel hooajal jätsime paarituse vahele). Lootsin näha kergemaid esmapoegimisi kui eesti valgepealistel tihti nähtud (nii enda lammastel kui ka suuremates karjades). Kuna sel sügisel oli meil 87.5% lleyni veresusega noor jäär, pidi ka see poegimise kergusele kaasa aitama (väiksemad pead talledel jms). Nii ka läks. Talled on meeldivalt väiksemapoolsed, pisikeste peadega ja algusest peale aktiivsed (sünnikaalud 3.5 - 4.5 kg). On rõõm tõdeda, et kaks esmapoegijat on ühtlasi väga eeskujulikud emad.

Utt Viu ja tema paaripäevased talled

Ja tegelikult on eeskujulik ema ka kolmas esmapoegija, kui asja “karmi looduse” pilgu läbi vaadata. Tema nimelt hülgas ühe kaksikutest – leidsin talle poegimisjärgsel hommikul põõsa alt mulla sees määgimas. Hülgamise põhjuseks võis sealjuures olla talle silmnähtav füüsiline puue – parem puusaliiges tudises ja ei hoidnud – jalg vajus välja. Ka nädalapikkuse harjutamise ja kinnihoidmise järel ei võtnud ema talle omaks. Eks ta oli äbarikuvõitu, aga lihaloomaks kasvatame ta siiski üles.

Utt Käbin küsib: “Kelle talle te mulle tõite?”

Esimeste elupäevade riskid

Aprilli lõpp oli väga päikseline – külmade öödega, aga päeval siiski soe. Mai alguses aga keeras ilm lörtsile-vihmale ja nendes oludes nägime ära selle, et ka väga hea ema tall võib esimestel elupäevadel vihma ja tuule korral karjamaal alajahtumise kätte sattuda. Väikse karja puhul ja kodulähedasel karjamaal jõuab selliseid nõrkusehetki tabada ja talle kosutada (kraadimine, hõõrumine, veidi sooja piimaasendajat, emaga katuse alla ja tissi otsa). Kui peaksime aga kunagi lambakasvatuse suuremalt ette võtma, siis tuleb karjatamisel sellega arvestada, et kui alajahtumise-altid on talled esimesel nädalal – ja seda enam, mida liikuvam on ema oma toiduotsingutel. Siin pildil ei oska pealiskaudne vaatleja kuidagi aimata, et tubli noore ema üks talledest on tegelikult unustanud süüa või pole taibanud emaga vahepeal kaasas käia ja on jahtumas.

Utt Bemmdiees talledega varakevadisel karjamaal

Kolmest 3-4 aastasest eesti valgepealisest utest, kes kõik varem poeginud, sai endaga iseseisvalt hakkama ainult üks. Temaga juhtus siiski korraks nii, et vist jäi tal pärast paari päeva imetamist piima väheks või tekkis muu ajutine häda, nii et ta hakkas oma utt-talle tõrjuma. Hoidsime perekonda paar päeva katuse all boksis ja toitsin utte teistest rohkem, misjärel läks elu jälle rahulikult edasi. Siit teine õppetund tallede esimese elunädala teemal – veendu, et utt saab piisavalt (täiend)sööta, et järsku tekkinud piimatarbimist suudaks varustada.

Utt Krõõt ei saa aru, miks ta jälle talledega kinni pandi

Miks tiine utt istub nagu koer?

Kaks viimast poegimist olid kõige raskemad ja samas ka päris huvitavad.

Meie liiga heas toitumuses 3-aastane valgepealine utt ilmutas paaril viimasel tiinuskuul omapärast istuvat käitumist. Ise arvasime, et võib-olla on tulemas kolmikud või enamgi ja tal on seetõttu raske.

Utt C ja tema tüüpiline istuv asend paaril viimasel tiinuskuul

Utt hakkas tähtaegselt (147. päeva õhtul) ilmutama poegimiskäitumist, kahtlane paistis aga tupest erituv paksem punakaspruun voolus, mis siiski oli lõhnatu. Hommikuks oli utt poeginud väga suure surnud talle – pool keha väljas, pea jahe, keha veel osaliselt ute sünnitusteedes. Surnud talle all maas oli algul arusaamatu tomp, mis osutus poolenisti väljaarenemata talle muumiaks. Kirjanduse põhjal arvame, et selle talle areng oli seisma jäänud kuu kuni paar enne poegimise tähtaega. Tundus arusaamatu, kuidas see roiskuma polnud läinud ja utele veremürgitust põhjustanud vms. Targemad pead teadsid kommenteerida, et roiskumist ei toimunud seetõttu, et emakas on tiinuse ajal anaeroobne keskkond. Selline olukord, kus väljuvad nii erinevas arengufaasis surnud talled, ei pidavat olema üleliia haruldane!

Toon siia võrdluseks fotod suurest surnud tallest (täiesti välja arenenud) ja muumiast nii lootekotis kui ka sellest välja võetuna.

Suur surnud tall pärast väljatõmbamist

Muumia, surnud talle all maast leituna

Muumia lootekotist väljavõetuna

Istuvast asendist veel. Uurisime asja ja saime teada, et surnud tall ei liigu emaüsas ringi, jääb ebamugavatesse kohtadesse ja segab hingamist, mida istuv asend siis loodetavasti leevendas.

Laisik ja Abiline

Kõige lõpuks õnnestus näha meie senist sünnikaalu rekordit (6 kg jäärtall), kellega koos sündis oluliselt väiksem utt-tall (üllatavalt siiski 4kg), keda ema küll alguses lakkus, kuid kellele seejärel ei tahtnud (ega taha siiani hoolimata meie jõupingutustest) süüa anda. Võimalik, et ema oli jäärtalle sünnitamisest väga väsinud – pärast paari tundi ute poolset pingutamist ja karjumist aitasime talle välja. Sellel suurel jäärtallel oli muide sarnane puue nagu ülal jutuks olnud tudiseva puusaga utt-tallel – vähemnähtav, aga täiesti äratuntavalt väljavajuv puus – aga see ei takista emal tema eest hoolitsemist.

Talled on oma käitumiselt nagu öö ja päev. Jäärtall veetis oma esimesed elupäevad sisuliselt ainult magades, v.a. väikesed toitumispausid. Kohmakas on ta ka nädalavanuselt ja jookseb teiste talledega suht vähe ringi. Väike utt-tall on aga ettevõtlik ja leiutas kohe esimesel päeval meetodi ema nisa kaaperdamiseks – vend seisis söömisasendis, ema oli rahul, kuid tegelikult sõi hoopis tõrjutud utt-tall. Nimetasime selle tegevuse venna abistamiseks joomisel, millest utt-tallele ka nimi Abiline. Kahjuks ei saanud Abiline nisa kaaperdamise teel siiski piisavalt süüa ja nii tuleb vahepeal ema kinni hoida ja vahepeal talle ka pudelist lisaks toita. Lugupidamisest tema käbeduse ja elujõulisuse vastu teeme seda hea meelega.

Toitmise teeb suhteliselt lihtsaks asjaolu, et meil on katuse all sisse seatud üks väravaga aedik, kuhu probleemne utt armastab koos talledega mäletsema minna.

“Lüpsmisaedik” väravaga; pildil ka Laisik, kes on just magamast ärganud

Utt K on vabatahtlikult läinud lüpsmisaeda Sveni ootama

Sven hoiab utte kinni ja Abiline saab juua

Nad kasvavad nii ruttu!

Aeg läheb kiiresti, talled kasvavad ja juba mai lõpus saavadki värskelt koolitatud Sveni poolt paljakspügatud noored emad vahepeal ka omaette käia võsa puhastamas.

Utt Bemmdiees on lapsed omapäi jätnud ja näksib paju

Vanemad talled on moodustanud kamba, on “õhtul kaua väljas” ja turnivad emade poolt võsast puhastatud kivihunnikus.