Meie selleaastane noor jäär saabus karja umbes kuu aega varem kui algselt plaanitud. See tähendab, et tuleval kevadel on poegimist oodata märtsi alguses.

Arvestades viimaste aastate väga heitlikku kliimat, on tegu paraja õnnemänguga, et mis ilmad tuleval aastal märtsi alguses on. Kuna meil on aga ilmselt vaja kevadel-suvel tegelda nahaprobleemidega lammaste väljapraakimisega, jõuavad uted oma talled piisavalt suureks kasvatada ja meie tegelda mingil määral uttede praakimisega, enne kui ilmad väga kuumaks lähevad. Mingi tõenäosusega.

Esimesele jäärale panime kaks aastat tagasi nimeks Llouis (ta oli lleyni ja meriino segu, sekka muud) ja kuna ka seekordne jäär on lleyni veresusega (87.5% suisa) ning nimi on juurdunud, siis nimeks sai temale Llouis II.

Noorte jäärade (ja uttede) juures on hea jälgida, kuidas algne vastastikune häbelikkus asendub paari päeva jooksul suht konkreetsete tegudega.

Siin on Llouis II oma saabumise päeval, üksi sireli all:

Kaks päeva hiljem aga otsib juba julgemalt indlevaid uttesid, nuusutab sabaaluseid ja kusemise kohti. Vahepeal saab mõnelt kogenumalt utelt, kes parasjagu ei indle, kolki ja siis jookseb käheda määgimisega eemale. Kuid tuleb taas. Alloleval fotol on ta vasakult esimene.

Ühtlasi tuletab Llouis II mulle meelde seda, et jääraga ei tasu liiga häid suhteid sisse seada ning et talle ei tasu selga pöörata. Tuleb julgelt ligi ja üritab pükse närida. Karta on, et paari päeva jooksul üritab juba minuga ka puksida. Siis pean Sveni appi kutsuma, et jäär paika pandaks (üldiselt jäära selili keeramise ja mõned sekundid kinni hoidmise teel). Selle paikapanemise mõju kestab paar päeva…

Väikeses hobikarjas on julge jäära saatus paraku selline, et kui teod edukalt tehtud, ootab jäära suhteliselt varsti ees meie toidulauale sattumine. Seniks aga soovin noormehele jõudu ja sihikindlust!