Pardid armastavad teatavasti tohutult vett – nad võivad lõpmatuseni vees mängida, olgu siis veekoguks suur tiik või väike vann või jooginõu toas. Vesi kutsub partides esile ka sugutungi ja suguelu juurde kuulub neil jällegi kas vees või siis selle läheduses viibimine ja enda pesemine.

Olgu meeldimisega kuidas on, silmade ja ninasõõrmete pesuks on vesi partidele füsioloogiliselt hädavajalik ja algajale pardikasvatajatele antavate nõuannete seas on tüüpiliselt soovitus tagada, et pardid saaksid oma päid täies ulatuses vette kasta.

Hügieeni seisukohast jällegi tuleks loomade ja lindude elutingimused hoida puhtad ja kuivad, et niiske ja sõnnikune keskkond ei soodustaks haiguste teket ja levikut ja et näiteks lindude munetud munad oleks inimesele tarbimiskõlbulikud ilma pesemata – nii ei kannata nende säilivus.

Kontrast hügieeni ja nautlemise vahel

Siin on tubli pardikasvataja pardimaja parasjagu korda teinud – veenõu ümber olevad alused on puhtaks pestud, veenõu ise ka, põrandal on puhas kiht allapanuturvast.

Ja nüüd vaatame, kuidas pardid tüüpiliselt puhta joogiveega ümber käivad (filmitud varakevadel, mistõttu madal päike rikub video kvaliteeti).

Selgelt on siin tegu nautimisega ja asi on kaugel esmavajadusest end puhastada ja toidu kõrvale vett juua. Üldiselt pakun ma hea meelega lindudele ja loomadele nautimisväärseid tingimusi ja veeautomaatika aitab sellele kaasa, aga …

Kaks korda vähem vett, viis korda vähem tööd

Lõppenud aasta sügisel mõtlesin asja üle järele ja tõdesin, et kuhugi pean ma tõmbama piiri, sest talvehooajal on linnumaja puhastamine suhteliselt tülikas. Meil on küll teoreetiliselt pardimajas olemas talvine veevarustus, mis hõlbustab ka aluste pesemist voolikuga, aga kõvade külmadega ei pruugi see toimida. Samas viibivad pardid palju majas sees ja sinna tekib märkimisväärne kogus väljaheiteid. Kõige selle peale viskavad nad muidugi igal võimalusel värsket vett ja siis lödistavad tekkinud mudas. Hügieen missugune!

Otsustasin, et seadistan pardimaja automaatika nii, et värske vesi tuleb jooginõusse ainult õhtuti natuke enne seda, kui ma partidele süüa toon. Lootus oli, et kui ma jätan ära hommikuse nõu täitmise, siis on linnud rahulikumad ja turbasegust vett on alustelt ning põrandalt vaja palju vähem välja tassida. Las elavad pool päeva ilma veeta, põhivajadused on ju täidetud!

Tulemus on üllatavalt hea. Kui kaks korda päevas vee lisamisega oli igaks õhtuks pilt selline nagu allolevalt pildilt näha, siis nüüd muutub olukord selliseks pigem viie päeva jooksul ja kui iga päev põrandale natuke turvast lisada, siis sellist veevälja ei tekigi.

Kui laialivisatud vett on piisavalt vähe, et seda saab lasta turbasse imenduda, on seda tegelikult suhteliselt mugav pardimajast välja visata, vaja on lihtsalt sobivat kühvlit.

Kui aga alustel vesi lainetab, tuleb kasutada mingit reoveepumpa või siis tõsta veega täidetud aluseid majast välja, mille käigus pool vett enamasti põrandale loksub.

Muda välja!

Lõpetuseks üks lahe paralleel. Eksisteerib mõtteviis nimega lean farming, mille järgi üritatakse väikepõllumajandusele läheneda nii, et pidevalt toimuks areng parema tootlikkuse, kasumlikkuse ja efektiivsuse suunas ning pidevalt tegeldakse tootmisprotsessist “prügi” ehk ebavajaliku väljaviskamisega. Seda ebavajalikku nimetatakse jaapani keeles “muda” (teooria ise on pärit Jaapanist Toyota autotööstusest). Siin postituses räägitu puhul on tegu muda eemaldamisega nii otseses mõttes kui ka tolle teooria kontekstis – partidele joogivee pakkumise “optimeerimisega” sain ma muda väljaviskamise protsessist korraliku koguse “muda” vähemaks!