Meil õnnestus sel aastal oma eri värvi jooksupartide (ja ühe Dark Campbell tõugu emase isendi) ristamisel poolkogemata saada nii huvitavaid tulemusi, et mul tekkis huvi geneetika vastu. Kuna olen tarkvaraarendaja, siis geneetikast arusaamiseks üritan õppimise käigus leida analoogiaid arvutiteaduse vallast. Nii et palun ärgu lugeja pahandagu, kui ma kohati mõne sellise analoogia teemal fantaseerin.

Mul puudub põhimõtteliselt geneetika-alane haridus (kui välja arvata koolis õpitud ja unustatud kraam, millega ei käinud kaasas mitte ühtki päriselulist eksperimenti). Hakkasin meie esimeste partide sulestikus märkama detaile ja muutusi pärast seda, kui nad olid paar sulgimist läbi teinud.

Sealt edasi hakkasin jälgima partide ristamise tulemusi, ilma et oleks ristamisel mingeid erilisi valikumeetodeid kasutanud (korjasin lihtsalt pardimajast järjestikustel päevadel mune, kuni inkubaator täis sai).

Teisel järjestikusel kevadel, mil me parte paljundasime, hakkas tekkima huvi ja soov aru saada, et mis põhjustab partidel just sellist sulestikku, kehahoidu ja silmade kuju, nagu see koorunud noortel lindudel parasjagu välja kukkus.

See postitus jutustabki, et kuidas ma asju märkama hakkasin. Tekkinud on palju küsimusi, millele tuleb järgnevatel kuudel ja aastatel vastuseid otsida.

Valge värvi osakaalu järk-järguline suurenemine sulestikus

Sellel fotol on esiplaanil meie esimene isane part, Blue Runner tõugu jooksupart Tutulus, 2013. aasta kevadel. Ta oli siis umbes aastane.

Ma ei olnud kunagi varem tema sulestikus näha olevaid valgeid tähne (“müra”) märganud – alles nüüd kus ma selle postituse jaoks pilte valisin, märkasin. Selgub, et mustad, pruunid ja sinised pardid (emased rohkem, isased vähem) kipuvadki aastatega valgeid sulgi juurde kasvatama.

Siin on foto Tutulusest 2015. aasta kevadel. Ta muutub sõna otseses mõttes aastatega hallimaks!

Kui uskuda, et isased tegelikult valgenevad vähem ja emased rohkem, siis vaatame, kuidas šokolaadipruunidel emastel läinud on.

Meie kõige esimesena koorunud pesakonnas (2015 kevadel) oli paar väga kena tumepruuni pardipoega (meil oli ka üks emane pruun juba enne olemas). Siin fotol on üks noortest pruunidest (mõlemad said nimeks Kofi), oma esimesel suvel.

Õed Kofid hakkasid valgemaks muutuma juba esimese sügisese sulgimise käigus. Siin on pilt ühest neist paar päeva tagasi, kui ta parasjagu nautis mudast sügisilma. Ta on praegu umbes poolteise aastane ja tema õel on suled umbes samamoodi valgeks muutunud.

Mõtlen, et huvitav milleks selline kalduvus partidel on ja mis selle taust on. Kas tegu on sarnase nähtusega nagu tarkvaraarenduses kohatud, et tarkvara arhitektuur kipub aja jooksul, hoolduse ja kiirete veaparanduste käigus “käest ära minema”?

Metspardi (Mallard) välimuse avaldumine ja jooksupardi kehahoid

Ostsime 2014. aasta kevadel kolm Dark Campbell tõugu parti, kellest kaks surid suht ruttu krooniliste hingamisteede hädade kätte (ostes olime nii naiivsed, et ei märganud nende paistes põski). Kolmas jäi ellu, tema nimeks sai Udupasun ja ta sai 2016. aasta kevadel ühe meie musta isase pardi suureks lemmikuks. Siin pildil on ta ajal, mil ta kaelasuled ei ole veel isase poolt välja kitkutud.

Lisaks tasub märgata selle pardi silma – see on rohkem nagu kolju sees ja väiksem kui tüüpilisel jooksupardil. Kui vaadata kirjanduses partide pilte, siis pigem tundub et enamikul partidel v.a. jooksukatel ongi silmad väiksemad. Mulle meeldivad jooksukate silmad väga!

Müüsime Udupasuna koos ühe noore emase pardiga 2016. aasta suvel ära, lootes et üks rebase poolt kaaslaseta jäetud isapart kohtleb teda rahulikult ja õrnalt.

Selle kevade (2016) koorumised näitasid, et Udupasun oli üks väga mõjujõuline lind. Kahes erinevas pesakonnas oli kokku 4 emast ja üks isane part, kelle sulestikus tema välimus avaldus. Siin fotol naudib üks neist pesakondadest suvist uinakut.

Siin aga on kolm noort parti mudast sügist nautimas – pane tähele metspardi markeeringuga sulgi ja värvilaike tiibadel (selliseid laike nende emal ei olnud).

Samal ajal kui lindude sulestikus on näha Dark Campbelli jooni, tasub tähele panna nende lindude jooksupardi kehahoiakut! Nad on isegi sihvakamad kui mõned heas toitumuses jooksukad nagu see hall lind siin fotol.

Kui uurida jooksupartide erinevaid värvitüüpe, siis võib märgata, et see heledam Campbelli ristand meenutab suht palju Trout Runner nimelist tõugu. Vt näiteks seda pilti…

… ja võrdle meie omaga:

Tundub, et kui on olemas arusaamine lindude geneetilisest baasist, siis neid ristates on võimalik erinevaid teadaolevaid värvustüüpe ise uuesti avastada. On see siis tarkvaraarendusega võrreldes nagu n-ö pöördprojekteerimine (reverse engineering) või pigem nagu jõuga rünne mingi MD5 rästi algteksti teadasaamiseks?

Siin on foto ühest parditibust, kes hiljem osutus et kasvatas omale heledad metspardi suled. Tema nimi on Kummik. Mina ei näe tema sulestikus märke hilisemast metspardi mustrist, aga ta nägi teistest erinev välja ja sai seetõttu omale nime. See, kuidas pardipoegade sulestiku põhjal saab ennustada täiskasvanud pardi värvust, on omaette huvitav teema.

Sain just sellise raamatu nagu Colour Breeding in Domestic Ducks (otse autoritelt, Amazoni kaudu) ja asun nüüd uurimisretkele.

Ja kuna ma olen tarkvaraarendaja, siis katsun end lause-lause haaval läbi närida ka tekstist nimega DNA seen through the eyes of a coder. Võiks öelda, et mäletsemismeetodil suisa. Alustan ikka täiesti nullist.