Lambakasvatajatega tuleb ikka ja jälle jutuks küsimus, et kas lambad söövad nõgeseid, kas see sõltub tõust, aastaajast jms.

Enamasti tundub et on mureks see, et lammas ei saa loodusliku rohumaa hooldajana väga hästi hakkama nõgese hävitamisega. Meie kogemus näitab ka, et ei saa, aga kui lambakasvataja lepib asjaoluga, et nõges tema ümber kasvab ja teda on palju, oskab lammas nõgesest endale vajalikku ammutada küll. Võib-olla viitab lammas nõgesesöömisega isegi nõrkadele kohtadele talvises-kevadises söötmises.

Nõges “ilumuru rikkujana”

Üks tundub olevat selge: kui tahad perfektse ilumuruga õueala või hooldatud muljega niitu, pead nõgeseid aeg-ajalt käsitsi või masinaga (vikatiga, trimmeriga, traktoriga) maha niitma. Lamba poolt “hooldatud” õuealal jäetakse suure tõenäosusega kasvama näiteks säärased nõgesepõõsad, isegi kui mõni lammas aeg-ajalt veidi nõgest sööb:

Olen ise korduvalt pealt näinud, kuidas lambad väga peenelt nõgeste ümbert rohu madalaks söövad, kuid nõgest ei puutu. Siin näitab üks paarikuune tall, et tal on juba selge, kuidas see töö käib:

Järgmisel fotol on paar utte koos talledega söömas nõgeserohkel karjamaal, kusjuures kui nende tegevust lähedalt jälgida, siis kui parasjagu pole nõgeseisu, otsitakse nõgeste vahelt välja kõikvõimalikke muid rohttaimi (muuhulgas roomavat madarat, keda on pildil oleval karjamaal ohtralt ja kes nõgestele toetub) ja nõgestesse tallutakse lihtsalt rajad sisse.

Senine kogemus: lammas sööb nõgest peamiselt sügisel

Enda kogemustest olen seni arvanud, et lambad söövad nõgeseid sügise poole, peamiselt nende seemneterohkeid tippusid ja tihtipeale hakkavad nad nõgeste vastu huvi tundma pärast öökülmi. Samas ei ole ma seni omal nahal katsunud, et kas pärast öökülmi ei kõrveta nõges enam nii palju, ega ka kusagilt täpselt uurinud, et kuidas tema toitainete sisaldus pärast öökülmi muutub. Lambaid jälgides oleme märganud, et nõgeselehtedele lähenetakse ettevaatlikult, huuli kumerdades, ilmselt et lehed suud vähem kõrvetaks, ja seda oskust antakse edasi utelt tallele.

Imetavad uted suvisel nõgeseväljal

Sel suvel olen enda jaoks uudisena korduvalt märganud, et mõned meie täiskasvanud uted söövad nõgeseid väga isukalt juba keset suve ja mõni kugistab kohati ka nende suuri rammusaid lehti. Kaubaks tunduvad eelkõige minevat sel aastal rajatud karjamaal kasvavad võimsad nõgesed, mis kasvavad loodusliku rammu peal ehk et kuna tegu on uue karjamaaga, pole need nõgesed eelmistel aastatel saanud täiendavatl väetatud lamba- ega pardisõnniku poolt.

Siin valib utt nõgeste latvu:

… aga siin nopib teine kiirelt ka üksikuid suuri lehti, latvade kugistamise vahepeale:

Kuna kõrvenõges sisaldab rohkelt rauda, kaaliumi, kaltsiumi ja magneesiumi, samuti ohtralt vitamiine, jääb mulle mulje, et selline kugistamine viitab mõne mineraali või vitamiini tugevale puudusele põhi- ja täiendsöödas või siis üldisemale piimatootmisest ja imetamisest tingitud toitainete puudusele lamba organismis.

Eestikeelne wikipedia ütleb nõgeste ja loomade teemal nii:

Kõrvenõges on kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 aasta. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. (Vikipeedia: Kõrvenõges).

Harjumuse puudus? Kasvatame harjumust!

Meie täheldame oma väikses karjas aasta-aastalt nõgesesöömise suurenemist ja selle oskuse või harjumuse edasikandumist utelt tallele. Kuna me oma õueala üha vähem mehaaniliselt hooldame ja toetume üha enam ainult lammastele, siis loodan, et ka nõgesesöömise oskus saab niiviisi areneda.