Osalesin oktoobri alguses Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu korraldatud õppereisil Baskimaale (nii Prantsusmaa kui Hispaania poolel).

Mina kasvatan lambaid hobi korras ja nägin Baskimaal lambakasvatust (ja mägesid!) hoopis teistes mastaapides kui ma neid igapäevaselt näen. Reisi põhirõhk oli piimalambakasvatusel, aga kõige kadedakstegevam aspekt sealsete lambakasvatajate tegemiste juures oli minu jaoks ilmselt lihtsa kunstliku seemendamismeetodi toimimine ja kättesaadavus.

Lambapiimajuust kui tarbekaup

Baskimaa kohalikud valge- ja tumedapealised Latxa lambad on sealsete looduslike oludega kohanenud, piirkonna tarbeks piisava ja tarviliku piimaanniga elukad. Nagu ma teada sain, siis Baskimaal süüakse massiliselt juustu ja ekspordiks midagi väga üle ei jää ning ekspordi vastu kohalikel erilist huvi ei paistnud olevat ka. Esiplaanil on kohaliku mägise maaelu elushoidmine ja pärandi edasikandmine. Lambapiimajuust on nii tavaline ja massiliselt müüdav, et turul eristumiseks oli üks meie poolt külastatud farmidest hakanud tootma hoopis kitsepiimajuustu.

Traditsiooni säilitamine on neil produktiivsusest olulisem, nii et kolm korda suurema piimaanniga tõugu, mille nime ma ei mäleta, ei võeta traditsioonilise juustu valmistamisel kuidagi kampa.

Sellised on valgepealised Latxa lambad:

Ja siin on valik tumedapealisi isendeid:

Tuleb märkida, et tõu defineerimisel ei ole välimuse nüansid neil esmatähtsad ja nii on näiteks tumedapealiste seas üsna erinevaid tüüpe:

Villaga pole midagi teha

Tihtipeale, kui keegi kuuleb, et ma lambaid kasvatan, küsitakse villa kohta. Et kas ma teen sellest ise lõnga. Kui ma ütlen, et see on ajamahukas ja tüütu töö ning ei too midagi arvestatavat sisse, siis mõni imestab.

Selgub, et Baskimaal on villaga sama häda, et kunagi oli ta oluline saadus, kuid praegu pole peaaegu mingit nõudlust. Villast lahtisaamiseks pannakse talle lihtsalt mägede vahel tuli otsa. Siin on ühes lauda nurgas kuhi, mida ilmselt samuti ootab sama saatus:

Ega see Baski kohalik lammas erilise pehme ja peene villaga hiilga ka, pigem meenutas mulle pikakarvalist koera, kui neid sügasin (mõni üksik isend lubas seda teha):

Kunstlik seemendus

Eelmisel sügisel, kui me oma väiksesse karja sobivat jäära otsisime, uurisime ka seda, kas oleks võimalik uttesid kunstlikult seemendada. USA ja UK kirjandusest olime lugenud, et kunstlik seemendus eksisteerib, aga on lammaste puhul keeruline protsess (operatsiooniga ja riskantne), ja jäi mulje, et Eestis keegi sellega ei tegele ka. Minule jäi tol ajal kahe silma vahele, et jutt käis külmutatud sperma kasutamisest.

Baskimaa lambakasvatajatel on aga kasutada selline luksus, et nad saavad oma uttesid seemendada valitud tõujäärade värske spermaga. Külastasime üht seemendusjaama, kus elutsevad spetsiaalselt valitud jäärad ning kelle värske sperma peab 8 tunni jooksul jõudma uttedeni, et viljastumine toimuks. Ja ka sel juhul on viljastumise protsent 50, ülejäänud uttesid paaritatakse füüsilise jääraga.

Kui ma nüüd mõtlen meie karja peale, siis selline võimalus tähendaks nii positiivset kui negatiivset. Ühelt poolt ei peaks me ostma jäära, kelle suveläbi pidamiseks meil pole piisavalt eraldi ruumi ja kes tuleb pärast paaritusi lihaks teha (või edasi müüa), teisalt aga tähendaks 50% tiineid uttesid seda, et tuleks osa uttesid talvel ühtmoodi ja teisi teistmoodi toita. Eelmisel sügisel viljastusid tänu LLouis’ tublile tööle kõik meie uted ja talvine toitmine oli väga mugav – kõigile ühtmoodi. Nii et kokkuvõttes tore teada, aga väikse karja ja väikse koguse hektaritega on igasugune karja mitmesse gruppi jagamine niiehknaa raske.

Aga siin on seemendusjaama tõujäärad, üks vingemate omadustega kui teine. Kuna nad on inimesega harjunud, siis nad tulevad ligi ja otsivad maiust ka.

Et asi oleks pidulik ja põhjalik, siis seemendusega tegelev organisatsioon ARDIEKIN S.L. annab igal aastal välja tõujäärade kataloogi. Baskikeelsest tekstist ma kahjuks aru ei saa, aga jäärad poseerivad kõik mägede taustal ja on kaunilt ära kammitud.

Organisatsiooni esindajad rääkisid, et nende poolt kogutud sperma viiakse asutusest paarisaja kilomeetri raadiuses laiali – see on piisavalt lühike vahemaa, et 8 tunni jooksul jõuab spermat koguda, see üle kontrollida, transportida ja ka mingi ajavaruga uttedesse sisse viia. See on kadestusväärne infrastruktuur, mis vahemaid arvestades saaks Eestis äkki toimida koostöös Läti lambakasvatajatega, eeldusel et suudetaks leida tõud, mis mõlemas riigis on tunnustatud ja huvipakkuvad. Kui seemendusjaam asuks kusagil Lõuna-Eestis, siis jääks sobivasse raadiusse äkki piisav kogus klientuuri?

Kivikülad

Tüüpiline Baskimaa küla erineb Eesti külast märkimisväärselt. Kui meil on majad üksteisest tihtipeale kilomeetri kaugusel (sõltub küla tüübist, aga stereotüüp on kindlasti pigem selline), siis seal on külades kindla nõuetekohase traditsionaalse arhitektuuriga kivimajad külg-külje kõrval ja küla ümber ning mägedes on siis loomad ja põllud. Väga üllatas tõsiasi, et majadele on ette antud kindel minimaalne(!) suurus (korruste arv sealhulgas). Kohalike sõnul tahaks nad ehitada väiksemaid elamisi, aga ei tohi.

Tüüpiline külavahe on selline:

… aga väike Eulate linn meenutas natuke Toompead Tallinna vanalinnas:

… ja kivmajasid kaunistab tihtipeale Baskimaa sümbol (siin rõduäärtel):

Lõpetuseks üks pilt ühest koduaiast kivimajade taga, kus vaatas vastu paar lammast koos tallekesega. Baskimaa on kokkuvõttes lambaid päris paksult täis, ja kes pole teede ääres karjamaadel või lautadesse toodud, on koduaias peidus.