Sellekevadine tallehooaeg pole meie jaoks päris esimene, aga siiski esimene selline, mille me ise esile kutsusime ja mida plaanisime.

Paar aastat tagasi oli meil ootamatu tallehooaeg, kui meil osa muruniitmise eesmärgil renditud uttesid keset maid poegida otsustasid. Ühte õnnestus meil aidata, ühega jäime hätta ja kaks tükki said ise hakkama. Mingist spetsiaalsest toitmisest polnud juttugi ja me ei osanud ka visuaalsete tunnuste järgi poegimise lähenemist märgata.

Nüüd eelmisel sügisel ostsime jäära, kes sai oma tööga väga hästi hakkama, nii et märtsi lõpust alates võis oodata poegimist. Kuu aega hiljem on meil 8 kena talle, kes jooksevad ringi ja kasvavad, aga ka seiklusi on üksjagu olnud.

Natuke arve

Siin on meie viie ute kohta natuke andmeid.

Kõik meie uted on erinevates komponentide vahekordades Eesti valgepealised. Jäär oli 1/2 LLeyn, 1/4 Arles Merino, 1/16 Gotland jm.

Ultraheli uuringu lasime teha natuke liiga hilja, nii et teadsime, et kõik uted on tiined, aga tallede arvu mitte.

Kuna lambad elavad meil maja lähedal, märkasime me nelja ute täpset paaritumise päeva. Kõigil algas poegimisprotsess enamvähem päeva pealt (kirjanduse põhjal kasutasime arvutustes 147 päevast tiinust). Kõigil hakkasid ka udarad nähtavalt arenema enam-vähem kaks nädalat enne poegimist. Nii et suht “õpiku järgi” kõik.

Ainus, kes sai poegimisega päris ise hakkama, oli meie kogenud utt – kõiki esmapoegijaid aitasime pärast seda, kui nad olid paar tundi pingutanud.

Ute-talle side

Esimesena poegis utt nimeg Krõõt. Teda oli natuke vaja aidata, aga ta on kohe algusest peale olnud imeline ema. Siin on video temast koos jäärtalle Tõnniga nende esimesel hommikul.

Ema seljas turnimine

Ülejäänud esmapoegijatega oli jamamist rohkem, aga nüüd kuu aega hiljem võib ka nende juures näha iseloomulikke emajooni. Näiteks on väga tore mäletseva ema seljas ronida, kui ema seda lubab.

Pildil on utt nimega K koos oma utt-tallega, kelle ta omaks võttis (vt ka allpool samal teemal). Ta tundub rahulik ema olevat ja loodetavasti järgmisel aastal kui ta peaks jälle mitmikud sünnitama, ei satu ta sellest nii segadusse, et esimese eemale tõukab.

Ema, vaata, mul pole pärakut!

Utel nimega B sündis kolm talle. Esimene tuli välja aidata, kuna tema asend oli tagumine pool ees, põlved kõveras. Utt oli raskest olukorrast selgelt kurnatud ja ei võtnud talle osas mingit seisukohta. Kuna tall kippus külma öö tõttu alajahtuma, andsime talle ternespiimapulbri lahust ja viisime ta tuppa soojenema. Järgmisel hommikul tundus tegelane kergelt punnis ja määgis. Õnneks tuli meelde uurida, kas tal ikka pärak olemas on. Ja selgus, et ei olnud. Selline pilt:

Guugeldamise ja raamatute uurimise tulemusena otsustasime tegelasele hädatapu teha, sest operatsiooni ja selle võimalike tüsistustega tegelemiseks poleks meil energiat olnud ja majanduslikult oleks see ka mõttetu olnud. Kirjanduse põhjal jääb mulje, et see päraku puudumine ongi kolmikute puhul pigem teemaks ja tingitud nö. ressursipuudusest.

Harjumine emarolliga

Meie kõige noorem utt C harjus emarolliga pärast seda, kui ta tallega mitu päeva koos kinni oli. Alguses oli ta päitsetega fikseeritud ja me käisime tal mitu korda päevas külas, et tall saaks imeda. Mõne päeva möödudes harjus ta tallega ära ja hakkas temaga isegi “rääkima” nagu uted teevad. Siin on C tallega eraldatult, aga juba ilma päitseteta:

Kahjuks see utt, kellel olid kolmikud (ja neist esimene ilma pärakuta) ei ole oma ülejäänud tallesid täiesti omaks võtnud ja laseb neil süüa ainult siis, kui ta ise täiendsööta sööb (kaks korda päevas).

… või äkki on see ämber ikkagi parem ema?

Meil on üks jäärtall, kellel põhimõtteliselt ema pole. Utt nimega K on ühele oma tallele ideaalne ema, aga teise tõukas täiesti eemale ja ei lase tal üldse süüa. Et me ei peaks mitu korda päevas käima talle pudelist söötmas, ostsime nisadega ämbri. Pärast paari päeva harjutamist hakkas tall (kelle nimi on Kaak) ämbrist ilusti jooma ja saab endaga ise hakkama. Ämbrit tuleb küll korra päevas puhastada ja ööseks tuleb ta korralike öökülmade tõttu tuppa tuua, aga parem ikka kui pidevalt pudeliga jamada.

Talledel on olemas ka söödanõu spetsiaalsete graanulitega, et nad saaksid vajadusel juurde süüa. Päris mitu lammast on sellest võimalusest kinni haaranud.

Ämber ja söödanõu on eraldi sõimes, kuhu uted sisse ei mahu.