Me oleme Murese lambakasvatustalu rahvaga paar aastat tuttavad olnud ja eelmisel aastal ostsime neilt ka oma esimesed lambad (talledena). Ma olen lammastesse nüüdseks väga kiindunud ja mulle meeldib väga nende eest hoolt kanda – neist on mu jaoks saanud pigem lähedased sõbrad kui et muruniidukid.

Murese talu kuulub paari rahvusvahelisse vabatahtlikke vahendavasse võrgustikku (WWOOF ja Workaway) ja nad on nüüdseks juba aastaid pidevalt igast maailma nurgast pärit vabatahtlikke töötajaid võõrustanud.

Seoses oma värske lambaarmastusega otsustasin talus veeta 5 päeva ajal, mil talled sünnivad. Põhimõtteliselt olin nagu iga teine vabatahtlik ja lootsin, et suudan olla rohkem abiks kui koormaks. Plaanis oli õppida, et kuidas vastsündinud tallede eest hoolt kanda ja saada ka üldisemalt kogemust, et mis tunne on päevast päeva töötada talus, kus on umbes 400-pealine põhikari ja ennustatavalt sünnib sel aastal umbes sama palju tallesid.

Nende 5 päeva peale sattusid ideaalselt kokku inimesed, ilm, looduslik ajastus ja … väga palju lambaid.

Igapäevane rutiin

Marju talle toitmas (pildistas Anu Arm)

Lasin perenaisel Mirjal end igal hommikul päiksetõusu ajal (6:30 ringis) üles ajada, et temaga minna kaasa päeva esimesele ringile lammaste seas. Vaja oli käia läbi kaks hundikindla aiaga ümbritsetud ala ja vaadata üle, et kas sündinud talled on saanud iseseisvalt sööma, kas ema on talle(d) üldse omaks võtnud, ega mõni utt pole hädas poegimisega jne.

Lambamaastik

Kohe esimese ringkäigu järel oli vaja tegelda laudas ja mujal sõimedesse eraldatud uttede-talledega, et talled süüa saaks. Uttede puhul oli peamiselt tegu kasuemadega. Osa uttesid oli vaja lihtsalt jõuga paigal hoida, et nad sööki otsivale tallele jalaga ei virutaks. Osa tallesid oli vaja aga lisaks ka piimapulbrist segatud piimaga sööta, sest nad ei saanud (kasu)emalt piisavalt kätte. Lisaks ekstreemsemad juhud nagu vajadus vastsündinud jahtuv/jahtunud tall soojendava lambi alla viia ja teda seal kontrollida.

Umbes sama tegevus kordus ka päeval ja õhtul. Arvan, et ma veetsin iga päev lammaste ja tallede seas umbes täistööpäeva (8 tundi). Osa sellest ajast olin omapäi, osa ajast tegime peamiselt Mirja ja Eve, vähem ka Madise ja tõeliselt imelise vabatahtliku Kareniga koostööd.

Füüsiline töö, hügieen ja ergonoomika

Tagantjärgi võib öelda, et ega mul lammaste ja tallede eest hoolitsemise ergonoomika osas mingeid oskusi polnud küll. Õppisin asendeid, milles on mugav tallesid sööta ja uttesid kinni hoida, et selg liigselt ei väsiks jms. Sellega seoses pidin ka jälgima et kui ma talle põlve peal söödan, et siis kasutaksin vaheldumisi eri põlvi. Ilmselt on see mingil määral ka tarkvaraarendaja “kutsehaigus”, et füüsilisel tööl käiku minevad lihased on üsna tukkuvas olekus. Teise päeva õhtuks valutasid kõik need enamasti vähe koormust saavad lihased; edasi aga harjusin ja nautisin mitte-istuvat eluviisi. Naisterahva keha jaoks on muidugi kõikvõimalike raskuste tõstmine (veekanistrid näiteks) probleemne ja ute tagantlükkamine, et teda sõime saada, nõuab ka üksjagu pingutust.

Harjumist nõudev teema oli hügieen ja kõikvõimalike keha- ja muude vedelike keskkonnas viibimine. Lammastega kaasneb paratamatult sõnnik ja kusi ning tallesid toites kui ka sünnitusabi andes satuvad sõnnik, kusi ja sünnitusvedelikud paratamatult vähem või rohkem ka riietele ja kehale. Samas ei ole paljusid tegevusi võimalik või vähemasti mugav teha kindaid käes hoides. Ilmselt oleks võimalik leida õhukesi kummikindaid vms, kuid see oleks jällegi püsikulu ja pidev jäätmete tekitamine. Harjusin ruttu, eraldi aga märkasin, et teisel päeval hakkas häirima sõnnikust, kusest, silost, piimast jms moodustuv magusavõitu lõhn. Ka selles osas harjusid meeled olukorraga siiski ära.

Talled sõime ääres päeva veetmas

Eraldi huvitav tähelepanek on, et ergonoomilise lõikega ja vastavalt vajadusele rohkem või vähem veekindlad välispordi riided on laudas tohutult mugavad. Kihiline riietumine muuhulgas, sest varakevadel on hommikud-õhtud külmad ja päeval päiksega soe. Oleksin vabalt võinud spordiriiete tootjale Craftile lammaste, sõnniku ja heina vahel mõned reklaamfotod teha .-)

Rahu ja õnnetunne

Eksistentsiaalses mõttes kõige karmim elamus oli mul kohe saabumise päeval, kui ma Mirjaga oma esimest ringi kaasa tegin. Meil tuli anda sünnitusabi utele, kellele kohe pärast sünnitust ka hädatapp teha otsustati, sest sünnitus põhjustas probleeme. Ma ei ole kunagi varem sündi ja surma sääraselt kõrvuti näinud. Küll aga tuleb tõdeda, et see sündmus oli mu jaoks midagi väga loomulikku ja rahulikku, ma ei tundnud vastikust ega ka mingeid muid erilisi tundeid. Hõõrusin talle, et ta ei jahtuks, ja silitasin kustuvat utte. Paari päeva pärast oli utt tehtud lihaks ja ta maitses hää.

Kõige olulisem tunne, mille ma Muresel töötatud päevadest kaasa sain, on teatav õnne- ja kindlustunne, et ma sobin nii lammaste kui ka nendega töötavate inimeste sekka väga hästi. Igapäevane loomade hooldamine sellises mastaabis nagu Muresel ei muutunud mu jaoks ebameeldivaks rutiiniks, pigem tundsin iga päev rõõmu ja ka mingit säärast uhkust, et ma saan selliselt lammaste keskel olla. Tekkis mõte, et kui mul ükskord tarkvaraarenduse tööst kõrini saab või tervislikel või muudel põhjustel seda enam teha ei saa, on töö loomakasvatuses reaalne (kuigi selgelt vähem tasustatud) alternatiiv, millega ma ilmselt hästi hakkama saan.

Igatahes sain Muresel viibides elamuse kogu eluks!