Kevadel käisime Maamessil ja tee peal astusime läbi tuttavate talunike juurest, kes lambaid peavad. Toanurgas seisis kastis üks paarinädalane lutitall, kes teiste lammaste seltskonnale eelistas inimeste oma. Kuna meil olid senini kogemused peamiselt lammastega, kes naljalt kümnest meetrist lähemale ei lasknud, siis selline inimese lähedust otsiv tegelane äratas huvi.

Üks asi viis teiseni ja koju sõites oli ta meil juba autos.

Esialgu elas ta meil aklimatiseerumise huvides nädalakese keldris ja siis kolis partide aeda.

Tuta oli algusest peale üsna veider tegelane, mis on ilmselt tingitud mingist sünnitraumast. Lisaks igasugusele karjainstinkti puudumisele meeldis talle esimestel kuudel väga teha inimeste ümber ringe (alati päripäeva). Kuulmise ja nägemisega tundub tal ka midagi omapärast olevat, kohati nagu oleks kõik korras ja näeb tulijat mitmekümne meetri pealt ja järgmisel hetkel jalutab peaga vastu seina.

Tuta tundub isegi lammaste mõõtkavas olevat täielik lambapea, kellele on iga viimast kui lambaoskust tulnud pikalt õpetada. Näiteks rohusöömist õpetasime talle vist oma kuu aega. Kitkusime selleks rohtu tema nina alt ja toppisime talle suhu. Kuskil paari nädalaga oli ta nõus seda sööma aga siis kulus ikkagi veel paar nädalat, enne kui ta aru sai, et tegelikult võib seda rohtu samahästi ka ilma meie vahenduseta võtta.

Lisaks on Tuta suur rännuhuviline, mis koos eelnevalt mainitud kehva nägemisega on teda paar korda viinud tiiki. Nii üllatav kui see ka pole, tuleb välja, et lammas on täitsa hea ujuja ja ühel korral ei pidanud paljuks ka tiigi keskel enne kaldale tulekut mõned ringid ujuda. Rändamine ei tundu tal tulenevat mitte niivõrd uudishimust, vaid pigem mingist autopiloodist, mis vahel lihtsalt rakendub.

Igasugune uudishimu kõige uue vastu tal erinevalt meie teistest lammastest tegelikult puudub. Uusi asju avastab ta peamiselt pimeda juhuse läbi – näiteks kui olime üritanud talle edutult mitu nädalat täiendsööta kõikvõimalikel eri viisidel tutvustada, komistas ta mingil hetkel söödapange ja hakkaski sööma.

9 kuusena on ta teistest omavanustest 2 korda väiksem, kuigi sööb lisaks nii täiendsööta kui ka mineraale.

Lisaks muule on Tuta ka ääretult visa hingega epileptik. Lühemaid krambihooge paistab tal esinevat praegu umbes iganädalaselt. Nüüd küll vähem kui suvel, võibolla vanusega läheb asi paremaks või siis lihtsalt suvine ere valgus kutsus hoogusid rohkem esile.

Krambihoo alguses kipub ta üldiselt meetri jagu tagurpidi käima ja siis kukub ümber. Krambid on üldjuhul kas sellised külili jooksmise moodi või siis viskumised (nagu kuivale jäänud kala). Ühe korra on esinenud ka pikk krambihoog, mis kestis enamvähem järjest umbes 48 tundi.

Tundub, et krambihood on tal nagu arvutil restardi või tarkvara uuenduse eest – korduvalt on ta peale krampidest ülesaamist omandanud mõne uue oskuse. Näiteks peale seda eelpoolkirjeldatud pikka hoogu hakkaski ta lõpuks ise rohtu sööma.

Meie veterinaar ütles, et päris ennekuulmatu see lugu ei ole, aga kuna üldiselt tootmises praagitakse sellised loomad karjast kohe välja, siis ega keegi ülemäära palju lammaste epilepsiasse süvenenud ka pole.

Kuna meil on lambad eeskätt muruniiduki funktsioonis, siis laseme tal lemmikloomana elada ja vaatame, mis saab.

Siin on ka videokollaaž Tuta senisest elust. Koos krampidega ja puha!