NB! See postitus sisaldab fotosid 2/3 inkubatsiooniperioodini arenenud pardilootest. Keda sellised fotod häirida võivad, need palun ärgu seda postitust lugegu!

Avastasin hiljuti, et inkubaatoritootja Brinsea on aastal 2002 andnud välja raamatu Nests, Birds and Incubators, mis tundus piisavalt huvitav, et see endale osta. Lugesin läbi lindude pesitsemist, munemist ja haudumist käsitlevad peatükid. Oli väga huvitav, aga ega päris head füüsilist ettekujutust areneva muna sisemusest ei saanud.

Nüüd aga paar päeva tagasi mängisid loodus ja mu enda katsetamishuvi mulle kätte justkui selle raamatu tõetruu illustratsiooni.

Pragu pardimunas

Panin aprilli alguses 12 pardimuna inkubeeruma ja vaatlesin neid läbivalgustamise teel umbes 8. päeval. Minu rõõmuks olid kõik munad viljastatud – vist esimest korda nii hästi. Aga ühel munal tundus koores olevat imeväike pragu, mille olemasolu ma üles märkisin. Jätsin muna siiski inkubaatorisse, sest polnud kindel, kas pragu on pindmine või sügavam. Tundus huvitav eksperiment ka.

Uuesti vaatasin mune umbes 18. päeval. Selgus, et pragu oli üksjagu suuremaks muutunud ja selle ümber oli moodustunud pragunev lohk.

Selline vaatepilt tundus loote arenemise seisukohalt suhteliselt lootusetu – kasvõi aurustumine on ilmselt liiga intensiivne – nii et otsustasin muna inkubaatorist ära võtta. Ja enda uudishimu rahuldamiseks ka ära lahata.

Kleepuv ollus ja imepisike loode

Esimene mulje pea 3 nädalat arenenud pardimuna sisemusest oli, et sealne ollus on üllatavalt kleepuv. Ega nüüd ei teagi arvata, kas ta kleepubki või kleepus ta seoses praoga ja mingi roiskumise protsessiga. Mingisugust lõhna ma ei tundnud.

Kokkupakituna on muna sisemus selline:

Kõigepealt eraldasin muna ülaosas oleva n-ö õhukoti, mille suurenemine on teatavasti inkubeerimise jälgimisel üks oluline parameeter. Kooruma hakkav lind murrab endale nokaga tee kõigepealt just õhukotti, puhkab seejärel ööpäeva-kaks ja siis hakkab bioloogiliste protsesside tulemusel muna koort katki toksima. Minu lahatud munas oli see õhukott üks paras limakott.

Edasi võis imetleda keerukat veresoonte võrgustikku, mis on näha ka inkubaatoris olevate munade läbivalgustamisel alates umbes 7. päevast senikaua, kuni arenev mass veel läbi paistab.

Mõningase harutamise järel eraldus munakollane, mille loode juhul kui ta lõpuni areneb, vahetult enne kooruma asumist endasse tõmbab ja mida kasutab toitainete reservina:

Ja lõpuks sain kätte ka loote enda. Väga suur pea tema üldise suuruse kohta!

Lahkamise hetkel loote süda veel tuksus (aga üllatavalt aeglaselt, paari sekundi tagant) ja kõigi lugejate rahustamiseks ütlen ka ära, et tegin peale pildistamist lootele kohe kiiresti otsa peale. Mul ei ole õrna aimugi, mida tunneb, mäletab, teadvustab 18 päeva munas arenenud loode.

Tegu oli kokkuvõttes suhteliselt haruldase võimalusega õppida tundma loodust olukorras, kus miski läks valesti, kuid poolkogemata ja loodetavasti valutult.