Kuidas kujundada aeda, kus peavad saama koos eksisteerida nii pardid, lambad kui ka puud-põõsad ja köögiviljad?

Naiivne lähenemine on olemasolevate peenarde ja taimede ümber ehitada võrktara. Paraku ei ole sellised konstruktsioonid paindlikud ega kergesti laiendatavad. Seda, kui palju mingid põõsad 5 aasta pärast ruumi võtavad, on alguses raske ennustada ja igal aastal uut tara ehitada on tülikas. Siin on näha, kuidas lambad ühtlasi põõsastele erinevate nurkade alt on võimelised lähenema. Võrk on küll ühendatud elektrikarjusega, aga sellega seoses ei ole soovitav, et põõsad sellesse lehtipidi sisse kasvaks. Mustad sõstrad vajuvad marjade raskuse all muide suve teises pooles päris palju laiali.

Foto selle aasta maikuust, mil põõsad on alles hakanud lehte minema.

Pardimaja ümbrus

Meie aeda on lisaks partidele ja lammastele kujundanud ka laiskus. Tegutsema kipume seal, kus see on kõige efektiivsem.

Pardimaja on meil põhja poolt ümbritsetud metsaga, lõunast paistab päike talle otse peale. Ühtlasi on pardimaja meie hoovi tagumises otsas ja selle ette jääb päikseküllane suur avar aia osa. Selline paigutus koos kompostihunnikute ja pardimaja veevarustusega on 5 aasta jooksul viinud tema ümber järk-järguliselt laieneva marjapõõsa- ja köögiviljaaia tekkimiseni.

Tarbeaed kujuneb pardimaja ja ülejäänud hoovi vahel sellise vööndina, kustkaudu pardid siiski ka tiigile peavad pääsema.

Algselt oli pardimaja ümber võrktara (juba eelmiste omanike ajast) ja selle ümber lihtsalt muru. Pardid võtsime 2013. aasta kevadel ja samal aastal istutasime tema lähedale ka mõned noored viljapuud ja -põõsad. Võrktara on alles siiamaani, sest see võimaldab parte vajadusel piiratul alal õues hoida.

Vaade tiigi taguse metsa suunas nägi 2013. aasta sügisel välja selline:

Järgmise aasta varakevadine vaade tiigi poolt pardimajale (põõsad on veel raagus):

Kuna 2014. aasta maikuus tekkisid meile meie esimesed lambad, siis tuli pardiaiast väljapoole istutatud puud-põõsad nende eest ära kaitsta. Noorele õunapuule panime ümber krohvimisvõrgu (mis ühe aastaga päikse käes ära lagunes), põõsaste ümber aga ehitasime naiivselt võrktara.

Partide allapanu (turvas läbisegi sõnnikuga), tiigist riisutud veetaimed ja lambasõnnik toodavad päris hea koguse komposti. Seda ladustame peamiselt pardimaja läheduses ja tarbeaia tagumises otsas. Ja jällegi, laiskuse tõttu teeme uusi peenraid ja istutame uusi põõsaid ikka võimalikult pardimaja lähedale, et kompostmulla vedamise peale liigset energiat ei kulutaks.

Allapanu viskame kõigepealt pardimaja ette, hiljem ehitame eri materjalidest segamini kompostihunnikud. Pildil on näha ka noored vaarikapõõsad ja paras kogus umbrohtu, mis pardi- ja lambasõnnikuse kompostmulla peal imehästi kasvab.

Kui alguses plaanisin allapanuturbast teha turbapeenraid jõhvikate jms happelist mulda armastavate taimede jaoks, siis elu on näidanud, et nendeski kasvab umbrohi väga jõudsalt ja roomavaid jõhvikataimi mina küll piisavalt rohida ei viitsi.

Palju mõistlikum tundub just kompostimine, marjapõõsaste kasvatamine ja järk-järguline köögiviljapeenarde rajamine, kusjuures köögiviljad tuleks siis külvata piisavalt tihedalt, et need ka umbrohtu tõrjuksid.

Kuna võrktara pidev ringitõstmine ja laiendamine osutus tülikaks, on tarbeaed nüüd lammastest eraldatud elektrikarjuse abil. Karjuseposte ja traati-nööri on palju mugavam vastavalt vajadusele ringi tõsta ja juurde tekitada.

Sel suvel laiendasime tarbeaeda tiigi suunas, kaevasime korrapärase kujuga peenrad, tõime täiteks pinnasemulda ja katsime selle kompostmullaga. Peenardesse läksid ka tagurpidi murumättad, lambavill, lagunenud sõnnikune hein jms.

Hetkel on seis selline:

Tõepoolest, lehtpeet ja spinat kasvavad võimsaks ning ei lase nõgestel niiväga löögile pääseda:

Heinapeenrad: kellele sobib, kellele mitte

Räägiks ka ühest katsest, mida maheaianduse ja permakultuuri vallas üksjagu soovitatakse, kuid mis meie puhul väga hästi toiminud pole.

Meil tekib talve jooksul korralik kogus lammaste allapanuheina, millest sai sel kevadel tehtud kõrged peenrad, et proovida maitsetaimede ja maasikate kasvatamist. Kaugelt vaadates on pilt suhteliselt usutav:

Tegelikult aga kippus peenar laiali vajuma ja lisaks leidsid seal elupaiga elukad, kes selle kohati päris pea peale kaevasid. Siin on näide turbapotist, mis on peenrast välja aetud:

Siit võib aga lugeja ühe võimaliku süüdlase üles otsida (ja ma ei pea silmas basiilikutaime).

Lisaks konnadele tegid basiilikutele liiga ka varasuvised külmad, nii et nendest sel aastal eriti asja ei saanudki. Ootame huviga järgmise aasta õppetunde.