Augusti alguses puutusime esimest korda elus kokku kanakulliga. Teadsime, et meie läheduses neid pesitseb ja et eelmisel omanikel on kanakull kanu massiliselt ära viinud, kuid meie partidele polnud ta siiani ligi tulnud. Pealegi tundus täiskasvanud jooksupart kullile liiga suure ettevõtmisena.

Tol õhtul parte toitma minnes vaatasin, et nad on ebatavaliselt närvilised. Kuna neid on üle 20, siis silm ei hooma ka kohe, kui keegi puudu on. Pärast lindude toitmist läksin tavapäraselt põõsaste alt mune otsima ja siis leidsingi ühe puu alt ringikujuliselt katki kistud, osaliselt nahka pandud pardi, sisikond laiali. Tegu oli ühega meie esimestest mustadest emastest. Kahjuks emane, õnneks mitte sel aastal koorunud emane… Kompromiss niiöelda.

Katsed kanakulli eemale hoida

Kolm aastat tagasi, kui kevadel esimesed pardid ostsime, tundus otsingute põhjal üks tõhus pardiaia katmise vahend noodalina. Tegu on väga suure teatud liiki kalavõrguga, mida kasutatakse kalapüügiks (vist peamiselt) vertikaalasendis (vt Wikipedia artiklit).

Lugesime foorumitest, et tavalisest põõsaste kattevõrgust läheb kull vabalt läbi, noodalina aga on tugevast polüamiidniidist ja peaks ilmastikule ka vastu pidama. Samas on ta tüütult kallis ja me katsime noodalinast võrguga ainult umbes 1/3 pardiaiast. Pardiaed on meil ühtlasi ka ruudukujulise võrguga katmise seisukohast ebamugava kujuga, ja keset aeda on linnumaja – nagu eelmised omanikud ta ehitasid.

Meil oli lootus, et kui pardid suurema osa ajast võrgu all veedavad, nagu nad paistsid tegevat, siis on see piisav. Ei olnud.

Kui esimene kanakulli rünnak möödas oli, tuli ta paari päeva pärast õhtul uuesti ja sel korral õnnestus mul teda suht lähedalt näha. Ilmselgelt oli ta parte rünnanud nii, et lendas võrguga katmata ala kaudu pardiaeda. Kui ma peale sattusin, võitles ta kellegagi meie partidest vaarikapõõsaste all, mis on pealt võrguga kaetud. Võrgul endal mingeid vigastuste märke pole.

Uus plaan

Kaevasime vanade arvete seast välja noodalina etiketi. Kuna võrk on ilmastikule tõepoolest väga hästi vastu pidanud, siis plaan on teda juurde osta, et kaetud saaks terve pardiaed. Hetkel katab 14 kg võrku umbes 24 m2 pardiaeda ja ülejäänud 2/3 aia katmiseks oleks vaja juurde osta umbes 30 kg võrku. Aastal 2012 maksime pildil näha olevate parameetritega noodalina eest 157 eurot.

Kuidas muutus partide käitumine?

Pärast kanakulli rünnakuid on partide harjumuspärane käitumine muutunud. Selleks, et minna pardiaiast tiigi peale, tuleb läbida mitukümmend meetrit lageda taeva alust aeda. Seni käisid nad selle osa aiast enne tiigile minekut rahulikult ja hoolega üle – otsisid tigusid ja ussikesi. Nüüd aga joostakse kohe tiibu lehvitades tiigile, kui me nad pardiaiast välja laseme. Õhtul samuti tullakse kutsumise peale otse pardiaeda tagasi ja pigem minnakse kohe tuppa.

Tiik on ilmselgelt turvalisem kui maismaa – kulli rünnaku eest saab sukelduda. Tuba omakorda on turvalisem kui pardiaed – seal on neli seina ja lagi ümber ning õhtuti antakse seal süüa.

Loomulikult asus osa parte ehmatuse peale ka sulgima – pildil esiplaanil olevate partide seas on ka hetkel eriti rääbakas Diversant.