Seoses sooja talvega on meie tiik viimastel kuudel olnud jäävaba, paljude vihmadega täis voolanud ja seetõttu oleme ka lasknud partidel päris tihti tiigil viibida. Kuklas koguaeg teadmine, et tõenäoselt ründab parte mingil hetkel kull. Jaanuari keskel ühel pühapäevasel pärastlõunal ründaski.

Kuna sattusime peale, siis kull lahkus, aga ühele pardile oli ta siiski jõudnud viga teha. See oli paariaastane kena tumepruun emane jooksupart, kellelt lootsin veel saada järglaseid. Part jäi pärast rünnakut karjast maha ning varjus tiigi serva roostikusse.

Svenil õnnestus vigastatud part kinni püüda ja tõime ta tuppa toibuma, et ühtlasi lähemalt uurida, mis tal viga on. Esimesel õhtul ei teinud ta muud kui hingeldas, ühest ninasõõrmest oli ka veidi verd väljas, aga mingeid väliseid nähtavaid vigastusi ei paistnud. Toetus kasti seina vastu ja ei püsinud hästi püsti.

Reedeõhtune jooming

Esimese asjana üritasime pardi jooma saada – ja lootsin, et veega mängides puhastab ta ka oma verest umbes ninasõõrmeid. Mõne päevaga toibus part niipalju, et oli võimeline iseseisvalt vannist vett jooma ja nina pesema, aga hästi püsti ei püsinud ikkagi. Musta huumoriga pooleks filmisime tema reedeõhtust joomingut. Videos on näha ka see, et ta ei saanud endiselt nina kaudu korralikult hingata. Ja märkuseks, et kuigi WC-s on kahhelkivipõrand, siis tegelikult ei ole see libe ja kui pardil tasakaal hiljem taastus, ta enam põrandal ei libastunud.

Uuesti sööma kärbsetõukude abil

Kui jooma hakkas part kiiresti, siis söömisega oli rohkem häda. Jõusööt ega nisuterad ei läinud üldse kaubaks. Kuna talve pole, õnnestus mul talle õuest mõned vihmaussid leida ja kuna need võttis part hästi vastu, siis tekkis mõte talle kalameeste poest elussööta hankida. Poes soovitati kärbsetõuke (“partidele võetakse enamasti neid” – huvitav, mis põhjusel keegi neid massiliselt ostab?) ja need sobisid tõesti hästi. 10g tõuke maksab 1 euro ja neid saab mitu päeva külmkapis hoida. Kahjuks ei teinud me tõukudest ühtki lähipilti, aga siin videos on näha, kuidas jõusööta ja teri täis kausist ampsab part ainult tõukusid. Igavavõitu videos tasub jälgida linnu pead ja seda, kuidas ta tõukudele sisuliselt jahti peab ja siis kui liikumise tuvastab, ampsab tõugu noka vahele. Tõuke söötsime u. 4 päeva ja siis lõpetasime ära. Paistis, et kausist söömise harjumus aitas ka teri sööma hakata, vähemalt nii palju et elus püsida.

Tasakaal tagasi ja nina puhas

Läks veel mõni päev, kusjuures käisime pardiga ka õues jalutamist harjutamas, ja tasakaal taastus. Siin videos mängib part ilusti püsti seistes õuest toodud rohulibledega – ja läbi suu hingamist enam ei paista. Seletab niisama. Part harjus meiega viimasteks päevadeks niivõrd ära, et lasi end paitada (jooksupardid on üldiselt väga kartlikud ja närvilised).

Umbes 10. päeval pärast rünnakut julgesime ta teiste partide ja kanade juurde tagasi viia. Põhiline oht seines muide selles, et kanad on meil korra ühe sulgiva pardi ära tapnud (sekka ka vutte) ja tunduvad üldiselt olevat verejanused. Õnneks näeb taastuv part nii usutav välja ja hoiab pardikarja ligi, et kanade rünnakut ei ole vähemalt paaril esimesel nädalal pärast kojunaasmist järgnenud.

Küll aga olen märganud, et part hoiab oma alakeha rohkem põranda suunas kui jooksupardid tavaliselt seistes ja joostes – tegemist on küll väga uduse pildiga, kus linnud liiguvad, aga esiplaanil oleva peategelase kehahoid on selgelt teistsugune kui ülejäänutel.

Aeg näitab, kas tekib tagasilööke või taastub part täielikult ja elab veel kaua ja õnnelikult.