Käes on esimene sügis, mil me tõime oma lambakarja jäära. Oli otsustamise koht, kas jääda rangelt Eesti valgepealise tõu juurde, kuna meie uted on kõik põlvnemistunnistustega Eesti valgepealised, või lähtuda pigem soovitavatest omadustest, mis võis tähendada n-ö “tõu rikkumist”. Eesti lambakasvatajate seltsi lehel saada olevas EV aretusprogrammis on EV komponenttõugudeks Teksel, Dorset ja Norra valge / Dala. Eesti tõulammaste aretusühistu lehel saada olevas variandis on sees lisaks ka Chevioti tõug. Veider lugu nende aretusprogrammidega.

Oma uurimiste käigus jõudsime hoopis LLeyni tõuni (hääldus “glinn”), mis tekitas huvi eeskätt oma kitsa pea (kergemad poegimised kui suure peaga EV lammastel?) ja samuti rahuliku iseloomu, emaomaduste ja vastupidavuse tõttu. Pidasime nõu ja arvestades oma tingimusi ja võimalusi ostsime 50% veresusega 6-kuuse LLeyni ristandi (ülejäänud osa Arles Meriino, Gotland jm). Niisiis läksime “tõu rikkumise” teed, kuid noormees on tõeliselt kaunis!

Noore jäära nimeks sai arvestades tema peent välimust ja tõukomponente LLouis (hääldada “luii”, “kluii”, “elluii” või kuidas soovid).

LLouis sõbrunes karjaga kiiresti ja näitab üles ka huvi uttede vastu. Näiteks täna hommikul käis ta meie kogenud kolmeaastase ute Kõrvikuga väljas söömas.

Samas paistab, et nende suhe pole veel järgmise etapini jõudnud – võib-olla seetõttu, et LLouis on neis asjus kogenematu.