Oma kodulehel väidab Brinsea oma EcoGlow 20 tibusoojendaja kohta järgmist: “Clean, safe, tough and extremely economical” (puhas, ohutu, vastupidav ja äärmiselt ökonoomne).

Mul puudub kogemus kanatibudega – meil on India jooksupardid – ja ma olen ise suht kohmakas, nii et see arvustus kaldub ilmselt üksjagu peavoolust kõrvale.

Kõigepealt lõbus osa, pildil on kari kahenädalasi pardipoegasid soojendaja all, ümber ja peal. Soojendaja on kõige kõrgemas asendis.

Jooksupartide pojad kasvavad kiiresti pikaks ja pudelikujuliseks ning ulatuvad soojendaja katusele minema. Paistab, et nad naudivad katusel viibimist väga. Kuna nad nii kiiresti kasvavad, siis ega neid kahenädalaselt väga palju enam soojendaja alla ei mahugi. Pakuks, et umbes 5 parti mahuvad. Paarinädalastele partidele see enam liiga ei tee, kui nad soojendaja all magada ei saa, sest toas 20 soojakraadi juures ja kuhjudes hoiavad nad üksteist soojas.

Selline soojendaja on muidugi ilmselgelt ökonoomne, sest ta katab magavad pardid mingi vanuseni ära, aga ei raiska energiat ülejäänud toa kütmisele. Ohutu on ta ka, pinnatemperatuur on tal piisavalt madal, et tuleohtu ei tekiks. Küttekeha võimsus on 18 vatti.

Lihtsalt pardid kasvavad temast ruttu välja.

Partidega seoses ja minu kasutuses on soojendajal kaks põhilist häda välja tulnud.

Hügieen

Tegu on sisuliselt kahe seinaga kuudiga. Umbes nädalaga korjavad seinte jalaosad enda külge nii palju tibude väljaheiteid, et on vaja seinu puhastada. Uuena on soojendaja ja tema osad väga mõnusast libedast plastikust, nii et ilmselt õnnestub suur osa väljaheited maha küürida ja mingit ebasoovitavat elu ei arene. Ebamugav on samas ikkagi. Soojendaja tuleb vooluvõrgust lahti ühendada, pesast välja tõsta ja seinad lahti võtta, et oleks mugavam pesta. Karta on, et kasutamisega muutub ka plastik krobelisemaks ja mustust on raskem maha pesta. Miskipärast on mul pardipoegade hügieeniga seoses kerge paranoia.

Hügieeni seisukohast on ka soojendaja katuse pind omapärane. Reljeefne firmakiri peab küll kaua vastu, aga korjab samuti reljeefse kirja pinnale väljaheiteid, kui pardid katusel viibivad. Ka katust on esialgu üllatavalt lihtne puhastada, aga eks mõned jäänused ikka kogunevad aja jooksul.

Vastupidavus

Brinsea on vaeva näinud, et soojendaja oleks lihtsasti käsitsetav ja vastupidav. Paraku suudan ma ta seinu kõrguse reguleerimise käigus pidevalt vigastada ja karta on, et ühel hetkel plastik murdub.

Soojendajal on kolm kõrguse asendit. Kasutajajuhendis öeldakse, et kõrguse reguleerimisel tuleb kasutada lamedat kruvikeerajat ja jõudu väga mitte rakendada. Siinkohal viitan kasutajajuhendile, et seda mitte ümber jutustada.

Minu kogemus ütleb, et piisavalt laia kruvikeerajat on raske leida, pigem tuleb hankida mingi lapik peitel, kasutan 16mm isendit. Jõudu ei tohi üldse rakendada (sõltub muidugi jõu definitsioonist)!

Alloleval pildil on näha kohad, kust plastik tahab murduda, kui soojendaja seinu liiga jõuliselt eemaldada. Samuti on näha täkked, mille peitel on plastikusse teinud. Materjal on küll lihtsasti puhastatav, aga üsna pehme. Plastmassi “õmblused” on suht märkamatud, aga nad on hästi näha eriti kui liiga kitsa tööriistaga läheneda.

Kokkuvõttes on tegemist hiigla mugava tootega, aga aeg näitab, kaua ta vastu peab ja kui kaua ma suudan teda piisavalt puhtana hoida.