Lambakasvatusega alustades ei pruugi olla ilmne, kuivõrd hästi ja stressivabalt on nende loomadega võimalik toimetada, ilma et nad igal võimalusel paanikas põgeneksid. Vähemasti meie saime oma päris esimesed lammaste alased kogemused suurest karjast pärit loomadega, kes naljalt kümnest meetrist ligemale ei lasknud. Kogemus näitab samas, et isegi kui lambad hea meelega peost söövad ja end sügada lasevad, siis ebameeldivate protseduuride “haistmine” ajab nad ikkagi närvi ja nad ei anna end ilmtingimata kätte.

Parasjagu lõppes meil kolmas suvi koos lammastega. Hetkel karjas olevatest loomadest oleme enamiku maast madalast üles kasvatanud. Oleme nüüd nii kaugel, et suudame oma lambad pingevabalt kokku kutsuda ja neid hooldada. Märkuseks, et meie puhul on tegemist hobilambakasvatajatega ning sel talvel jääb meil ületalve 5 lammast. Suurtes karjades võivad nii prioriteedid kui võtted olla hoopis teised.

See postitus on üles ehitatud kronoloogilises järjekorras nii, kuidas meie jaoks on õppimisprotsess toimunud. Kogu aja vältel on väga olulisel kohal olnud soov lambaid tundma õppida, kannatlikkus neid pikemalt jälgida ja püüdlemine efektiivsete lahenduste poole.

Inimestega harjumine

Esimene samm stressivaba lammastega tegelemise suunas on nende harjutamine inimestega, kes neid hooldavad. Üldine soovitus nii lambakasvatajatega suhtlemise kui loetu põhjal tundub olevat n-ö “lambakarja sisse minek” ehk pikk ja sage viibimine koos lammastega. Vajadusel võib end koos karjaga ka piiratud ruumi sulgeda. Sõpruse tekitamiseks ja ka hilisemaks ülessoojendamiseks sobib leib ja ka lammaste granuleeritud jõusööt.

Lammaste harjutamine inimesega ei ole ühekordne tegevus. Lammastega tuleb pidevalt suhelda, sõprust soojendada, sõltumata aastaajast – vastasel juhul nad võõranduvad meie kogemuse põhjal inimesest suhteliselt ruttu. Pildil näeme näidet usalduslikust aastaringsest suhtest lammaste ja lambakasvataja vahel.

Sven silitab K-d

Inimesele järgnemine

Lambad on oma loomuselt juhile järgnevad kariloomad. Selgub, et kui lambakasvatajal õnnestub karjaga sõbraks saada, on tal võimalik ka juhtlambana esineda. Tihtipeale kui ma hommikul õue lähen, kostub kooris määgimist ja lambad jooksevad minu juurde kokku ning tunnevad huvi ka mulle järgnemise vastu. Rohkem juhtub seda sügistalvisel ajal, kui ma neile hommikuti alati midagi head annan (natuke täiendsööda graanuleid või näiteks õunu). Suvel ollakse laisemad, sest mis sa niisama tühja ikka jooksed.

Allolev video on küll kehva kvaliteediga, kuid näitab üht võimalikku varianti lammaste ja lambakasvataja suhtlusest nii helis kui pildis päris iseloomulikult.

Sel suvel, olukorras kus lambad olid meiega harjunud ja ka nõus meile järgnema, tekkis mul loogilise sammuna tunne, et ma tahaks olla võimeline neid hooldama ja pügama nii, et sellega ei kaasneks mitte mingit tagaajamist, füüsilise jõu rakendamise vajadust ega närvikulu. Enamasti tegutseme lambaid hooldades kahekesi, kuid tegelikult tahaks ma näiteks lammaste pügamisega vajadusel täiesti iseseisvalt hakkama saada.

Sobiva suurusega tööruumi valimine

Siin sobib näidata üht pilti näiliselt idüllilisest väligrillnurgast, mille lambad on “üle võtnud” ja kus me ka algusest peale enamikku protseduure (süstimine, pügamine, kõrvamärkide panek) teinud oleme.

Mõistatus lugejale: kui mitme lamba stressivabaks käsitsemiseks oleks sellise suurusega ehitis paras ja miks? Milliseid probleeme tekitab grillnurga “mööbel”?

Mina näen siin nüüdseks peamiselt kaht probleemi: 5-10 lamba käsitsemiseks on see ehitis esiteks liiga suur. Kui veel lisada mööbel, kuhu lambad saavad hooga peale ja kust nad saavad hooga maha hüpata, siis kokkuvõttes on iga üksiku lamba kinnipüüdmine hoolduseks paras trall ja vaevanägemine, mis vajab jõudu, julgust ja kogemust. Sellises olukorras saavad nii loomad kui algaja lambakasvataja hirmukogemuse või vähemalt väsivad üksjagu.

Ideaalne lammaste kontsentratsioon nende rahulikuks käsitsemiseks on pigem selline, mis jääb alloleval pildil ülalepoole punaseid jooni.

Sellise tiheduse korral ei ole lammastel ruumi, et hoogu võtta ja nad ei saa jõudu ega kiirust arendada. Lambakasvatajal on võimalik loomade seas rahulikult viibida ja neil olukorraga kohaneda lasta. Ruumi on piisavalt, et lambad saaks siiski mingil määral end vabalt tunda.

Tuleb märkida, et foto on pärit kolme aasta tagusest ajast. Alles sel suvel jõudsin arusaamisele, et väga lihtsate lisakonstruktsioonidega on võimalik see ruum ära piirata ja jätta tööruumist välja kõik hüppamist ja hoovõttu soodustavad elemendid nagu punastest joontest eespool olev laud.

Igale probleemile leidub kiire ja lihtne lahendus, mis ei tööta

Sujuvalt jõuame veel ühe lammaste tundmaõppimise juures olulise tahuni. Nimelt on vaja osata arvestada nende jõu, osavuse, kavaluse, uudishimu ja hüppevõimega. Lammas ei pruugi selleks olla hirmul või stressis, et ta üritaks kusagilt läbi murda või üle hüpata. Tegu võib olla ka puhtalt uudishimuga või sooviga parasjagu rohtu süüa, selle asemel et kusagil ehitises kinni passida.

Meie esimene lahendus grillnurgale teisaldatava vaheseina ehitamisel oli kasutada loomavõrku ja paari prussi koos karabiinide ja konksudega, et võrk seinte külge kinnitada. Eesmärgiks vaheseina lihtne paigaldus ja eemaldamine. Selleks, et lambad ei näeks väljas toimuvat, otsustasime võrgu katta peenrakilega.

Konstruktsioon töötab väga hästi, kuni keegi meist pidevalt lammastega koos piiratud ruumis viibib ega lase neil omapäi asju uurida. Kõik, keda vaja hooldada, saab rahus kätte ja passiivsesse asendisse fikseerida, ruumi paanikaks väga ei jää. NB! Kuna lambad on kariloomad ja üksi olles väga närvi lähevad, siis ka ühe konkreetse loomaga tegelemiseks on mõistlik vähemalt paar looma temaga koos kinni panna.

Sel sügisel on ühele meie lammastest ilmselt sügelislestad (Psoroptes ovis) teistest hullemini mõjunud ja temaga on tulnud pärast süstimist umbes üle päeva tegelda, et olukorral silm peal hoida ja sügelust leevendada. Nüüd paaril viimasel õhtul olen tahtnud vaheseina päris iseseisvalt kasutada ja kohe on ilmnenud puudujäägid! Kahel järjestikusel õhtul, kui “murelapsega” tegelda tahtsin, lambad kokku kogusin ja korraks ära käisin, et puhastusvahendeid tuua, näitasid lambad lahenduse nõrgad kohad kätte. Eks ma tegingi asju “vales järjekorras” muuhulgas eksperimendi huvides, et konstruktsiooni testida.

Esiteks selgub, et tüüpiline ehituspoes müüdav konks paindub ja annab järgi, kui lambad end vastu piiret lükkavad. Pildil on näha üks varasemast taaskasutatud konks ning eelmisel päeval ostetud uus konks. Mõlemad paindusid erinevate katsete käigus minu äraolekul läbi.

Teiseks, kui lammastel juba kogemus käes, et piire on pehme ning seda on võimalik eest ära suruda, tekib neil ka huvi seda maha talluda ja sellest üle hüpata. Siin on näha kaks asjaosalist ja viletsaks osutunud vahesein pärast viimase alistamist:

Vaheseina konstruktsiooni parandamise ja uute lahenduste katsetamise jätan mõne edaspidise postituse teemaks. Vahekokkuvõtteks võin öelda, et olen tohutult rahul, et saan põhimõtteliselt lammastega rahulikult ja iseseisvalt toimetada. Nende leidlikkus, uudishimu ja mängulisus lisab asjale muidugi omajagu seikluslikkust ja sunnib rakendama insenerimõtet. “Proof-of-concept” on aga kogetud ja hea on olla.