Meie lambapidamine sai kunagi alguse sellest, et me ei tahtnud tegelda oma hektarisuuruse õueala niitmisega. See plaan on osutunud väga edukaks, aga nüüd hakkab meil tekkima vastupidine probleem.

Rammus õuemuru on jäänud nõrgaks ja hakanud päris korralikult sammalduma. Mitmed õuemuru lapid näevad välja sellised:

Siin on näha see, kuidas muru on lammaste poolt juurtpidi välja kistud. Arvame, et juured on nõrgemaks muutunud.

Üldiseks põhjuseks on ilmselt liiga suur ja pidev karjatamiskoormus ning niiske kliima.

Kuidas sammaldumist tagasi pöörata? Kommertslambakasvatuses on tavaline praktika künda karjamaa iga 5 aasta tagant läbi ja tihtipeale külvatakse ka uus seeme. Meil oleks selline abinõu veidi ekstreemne.

Meil on esiteks ilmselt mõistlik endile kõigepealt tunnistada, et kusagilt kuuldud rusikareegel “10 lammast hektari kohta” on meie puhul liiga optimistlik. Meie lambad on mitu aastat pea aastaringi kogu õuealal saanud rohtu süüa ja murul pole olnud aega end koguda. Peame rohukamaralt sellise pideva stressi eemaldama ja keskkonna samblale ebasoodsamaks muutma.

Siin on lahendused, mida kõigepealt katsetame:

• tekitame väljaspoole oma hektarisuurust õueala jõudumööda uusi karjamaid (selleks on kasutada maksimaalselt paar lisa hektarit) ja üritame praktiseerida vahelduvat karjatamist (rotatsiooni), eesti keeles olen kuulnud ka sõna “portsjonkarjatamine”
• piirame karja suurust – sel sügisel me uttesid ei paarita, suveks jääb meile alles 7-8 lammast vanuses 1-5 aastat
• talve jooksul viime puupliidi alt kogutud tuhka sammaldunud lappidele ja jälgime, kas rohi kasvab neil lappidel kevadel võimsam. Sellist meetodit soovitati ühes foorumis siin
• kevadel katsetame muru arereerimist.

Siin olen just ühe pliiditäie tuhka laiali laotanud:

Kuna meil tekkiva tuha kogus on väga väike, siis on tegu pigem põhimõttelise katsega “sportlikust” huvist. Näis siis.